kolmapäev, 20. juuni 2007

20.06.07 kohtumisest

Kallis Diana ja teised kursuslased!

Soovin, et taastuksid ruttu, jaaniplaupäev ju tulemas ja siis on palju tegemist.
Meil: Ovel, Elisabethil, Arvol ja Lial, oli tõeliselt mõnus ja töine õhtu.
Tegime päris mitu avastust, kuidas on kergem geisse kirjutada.
Üks hea võte alamprobleemi leidmiseks on jäämäe kasutamine ja nii ta tulebki esile.

Järgmisel nädalal ootab meid enda juurde Elisabeth, nii et pange ennast valmis...

Info lähiajal!

Jõudu ja edu tegemistes ka homsel kohtumisel Aili juures.

Muidugi head Jaanipäeva!

Rõõmsate kohtumisteni, Lia


Diana Kaal wrote:
kahjuks, ma ei jõua tulla tööd palju ja haigusest ka veel veidi nõrk, aitäh kutsumast, järgmise nädalani.

Tere!
Olete oodatud kolmapäeval 20.06.07 alates kella 18.00-st Männikul.

Tervitustega Lia>> telefon: 5534410>

4 kommentaari:

SACH Tallinn ütles ...

Tere, Katrin!
Mon, 29 Aug 2005 21:19:10


Arvasin, et võiksime pisut listiväliselt suhelda. Kõigepealt kompenseeriksin selle puudujäägi, mida Sa palusid, THA lähtuvalt isiklikust ja professionaalsest aspektist.

Olen päris pikalt arutlenud selle üle, mis põhjustas minu huvi Jure meetodi vastu.

Arutelu (sündmus, lugu, meenutus, läbielatud hetk kursuselt vm tähelepanuvääne asi):

Esmalt ei osanud ma sellelt seminarilt eriti midagi oodata ja ka hüpnoos oli minu jaoks uus väljakutse, mida ma olen seni vältinud.
Aga selgus, et tegemist on hoopiski kujutluspiltide loomisega. See on mulle südamelähedane ja seetõttu seda teraapias kasutama hakata väga suur lahendus edaspidisele tööle.

Isiklikust aspektist lähtuvalt olen niisiis saanud kinnitust, et oma kujutluspiltidega on võimalik töötada ja saada veelgi enam impulsse edasiseks maailma avardamiseks.
Tänu loovusele, olen suutnud elus päris palju leida ja osalenud kõiksugustel huvitavatel ning empaatiliselt mõjuvatel koolitustel, üritustel, seminaridel, kursustel jne.
Loomulikult olen kohanud ka loovaid isiksusi, kellele on võõras negatiivsete emotsioonide laialipuistamine või siis kaose tekitamine. Lähedasel uurimisel selgub, et maailmavaateliselt oleme sarnased ja ehk on see siis peegeldus, mida ma näen... ja see on hea, kas tead.
Olen niisiis jõudnud arusaamisele, mida aeg edasi, seda enam, et maailm peegeldab mulle, milline ma olen ja ehk siis ka mina ise. Tihti võib kohtuda ka selliste inimestega, kes peegeldavad küll, aga midagi, mida ma ei mõista- hoopis muud, siis on põhjust ennast kontrollida ja kõik asetub oma kohtadele.

Peegeldustega ongi lood kummalised, et ka ise saab oma tegudele reflekteerida, mis on hästi õpetlik ja muljetavaldav.

Reflectio: Kui ma loen neid eelnevalt kirjutatud ridu, siis mulle meenub, millal ma esimest korda teadlikult reflekteerisin mind ümbtitsevatele inimestele. See oli pea 29 aastat tagasi, mu tütar oli ca 1,5 kuune ja ta puhkas vankris, mis oli õues akna all . Kiiruga toimetasin toas oma piimatilkuvate rindadega kui kuulsin teda väljas tihkumas...
Tormasin majast välja ja teda kiigutasid mulle tundmatud mees ja naine. Mind haaras paanika. Nagu hiljem selgus, elas see abielupaar meie majas juba 3-4 aastat, aga ma polnud neid kordagi märganud. Nad hakkasid minuga rahulikult vestlema ja minu paanilisus hajus ning ma muutusin nn emalõvist täiest normaalseks inimeseks, me vestlesime edaspidi igal kohtumisel ja oleme suured sõbrad siiamaani...
Niisugune lugu siis.

Kirjeldus:
Professionaalsest küljest lähenedes, olen enda jaoks paika pannud teatud prioriteedid ja esimeseks, mis mulle koheselt meenub, on fenomeni loomine.
Mulle meeldib endale eduelamus, arvatavasti meeldib see ka teistele inimestele. Seda enam, kui ma puutun kokku noorte, alles kujunemisjärgus olevate inimestega.
Nagu Jure on meile näidanud, sünnib fenomen iga teraapiaseansi ajal. Tegelikult ei juhtu mitte midagi üleloomulikke, sest inimene ise võtab endale oma mured ja rõõmud, sõnastab need ja jätab vastupanuta enda seljataha. Sest sõnastades, on ta teinud tähtsa valiku, tunded saavad värvi, kuju, tiheduse, struktuuri, näo, iseloomu, soolisuse ning palju muidki kujuneid.
Kui psühhosomaatika ilmingud on tingitud väljaütlemata tunnetest, siis sõna paneb kõik oma kohtadele ning kaotab aja jooksul kogu teravuse.
See annab jõudu, et edasi töötada ja elada õnne nimel.
Reflection:
Eelnevalt kirjutatud ridu lugedes, tundub mulle, et teadvustan enda jaoks mulle olulised seiga ning see annab mulle järjekordselt põhjust süüvida loovuse sügavatesse tõdedesse ning otsida veel enam õnne siin maailmas.

Kallis Katrin.
Olen mõelnud, et oleks väga tore, kui Jure läbiks ka selliseid teemasid nagu neurolingvistika --> minu järgmine armatus ja vabastava hingamise, see on minu jaoks täiesti uus ja tundmatu ala (?)...

Lõpetan selleks korraks ja ootan ka Sinult tagasisidet Sinu tunnetele ja mõtetele isiklikust ja professionaalsest aspektist lähtuvalt.

Seniks kalli- kalli, Lia

Kohtume esmaspäeval, eks.

SACH Tallinn ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
SACH Tallinn ütles ...

Kairit Lilleberg

Suhteprobleemid on igal pool ühesugused, kinnitab inglise psühholoog Jure Biechonski oma 25aastase rahvusvahelise terapeudikogemuse põhjal.


Jure Biechonski elulugu on kirju: ta on olnud õpetaja ja näitleja, õppinud erinevaid teraapiaid ning töötanud viimased 25 aastat terapeudina. Seminare ja loenguid peab Biechonski 20 riigis üle maailma. Ta on loonud oma koolkonna, nn transaktsioonilise hüpnoteraapia.
Transaktsiooniline hüpnoanalüüs on hüpnootilise seisundi terapeutiline kasu­ta­mine selleks, et inimene eemalduks tavateadvusest. Tekkinud vaimsel tasandil liigutakse seisundini, milles saab tund­ma õppida minevikus toimunud sündmusi, neid mõista ja olevikuprobleemidega seostada.

Jure Biechonski märtsikuisel seminaril Tallinnas võis ligi paarkümmend osalejat kogeda rännakut lapsepõlve ja selle retke ravivat toimet.
Tema vahetu suhtlemine ja seminari põnev ülesehitus ei lasknud ka ajakirjanikul vaikselt nurgas märkmeid teha. Eestlastele muidu nii omast pelgust avaliku esinemise ja tunnete-mõtete jagamise ees seminaril tunda ei olnud. Küllap lõi soodsa pinnase Biechonski siiras suhtlemine kõigi osavõtjatega.

Kuidas teile tundub – kas suudate aidata inimesi, kes teie seminaridel käivad?
Aidata saab ainult neid, kes seda ise soovivad. Minu klientide haigused ja hädad on kõik psühhosomaatilist laadi. Nende põhjust ei tule otsida füsioloogiast, vaid psüühikast.
Eelmine kord, kui ma Eestis käisin, tuli minu ukse taha mees, kes küsis: “Kas teie olete tervendaja?” Ta tahtis, et mina teda raviksin, teeksin kogu töö tema eest ära. Ma vastasin, et ma ei ole tervendaja, mina ei käi vee peal. Selles mõttes ei aita ma kedagi – saan pakkuda ainult võimalusi ja valikuid oma elu muutmiseks. Minu töö olemuseks on aidata inimestel leida side enda sees olevate sisemiste jõududega.
Kas eestlastel on raskem oma sisemise minani jõuda kui muu maailma inimestel?
See on üle maailma ühtemoodi. Inimesed otsivad õigeid vastuseid väljastpoolt. Nad lülitavad sisse arvuti ja otsivad internetist, kuulavad raadiot, vaatavad telekat, aga oma sisemusse süüvida ei oska ega julge.
Veelgi raskem on otsuste langetamisega. Ka see jäetakse teiste hooleks.
...et hiljem saaks teisi oma hädades ja õnnetustes süüdistada?
Inimesed ei taha võtta vastutust.
Vastutuse kartmine on ilmselt ka üks suuremaid probleeme lähisuhetes?
Täpselt! Siin hakatakse teineteist süüdistama. Lõhutakse suhe ära ning leitakse uus inimene, kellega läheb samamoodi. Alateadvuses otsitakse kogu aeg sama tüüpi partnerit, sest meie loomuses on vajadus tuttava ja turvalise järele.
Kas suhteprobleemid on igal pool ühesugused või erinevad eestlased mingis mõttes teistest?
Probleemid on igal pool ühesugused. Küsimus on vaid selles, kuidas jõuda probleemini. Näiteks venelased jutustavad teraapia käigus pika loo ja sa pead selle ära kuulama, muidu ei saa kunagi jälile inimest vaevavale murele. Eestlastele on aga probleem justkui otsaette kirjutatud. Selles mõttes on eestlased erinevad.

Abielust
Miks inimesed abielluvad?
Ma ei tea. Muide, see on mu lemmikvastus, sest see on punkt, kust vastuste otsimine ja sisemine rännak algab. Mul puudub vastus sellele, miks inimesed abielluvad.
Küsite te kunagi inimestelt, kes teie juurde abi saama tulevad, miks nad abiellusid?
Ikka küsin, aga vastuseks on harilikult mõni laialt levinud klišee: “Olime armunud”, “See tundus õige samm olevat”, “Naine jäi lapseootele”, “See on ilus tava” jne.
Indias on abielud vanemate poolt korraldatud, lääne kultuuris sellist traditsiooni pole. Samas, mõnes mõttes pole vahet. Kui lääne inimene jõuab teatud vanusesse, siis hakkavad sugulased-tuttavad talt aru pärima, millal pulma saab. See on samasugune noore inimese eest valikute tegemine.
Abielust otsitakse turvalisust ja kestvust. Nii juhtub vahel, et lõpetatakse oma tunderikas ja kirglik suhe, kuna arvatakse, et pikaajaline ühendus ei saa tugineda emotsioonidele. Inimene üritab leida stabiilset partnerit enda kõrvale. Mõneti on see mõistlik, sest selline on ühiskondlik norm ning inimestele on oluline, et nende abielu/suhe oleks sotsiaalselt aktsepteeritav.
Mina pean seda aga “valeturvalisuseks”. Vaadake, kui palju lahutatakse abielusid! Kultuuride erinevusest rääkides – Hiinas näiteks ei peeta heaks tooniks abielluda enne 30aastaseks saamist.
Tõesti? Miks 30?
Naiselt oodatakse enne abiellumist ülikoolihariduse omandamist, sageli isegi mitme teaduskraadi saamist. Seejärel elukutse valikut, mitmeaastast töökogemust ja karjääriredelil liikumist. Alles siis hakatakse mõtlema pere loomisele, mis on minu arvates väga vastutustundlik ning mõistlik elumudel.
Teie soovitate siis pere loomisega oodata, kuniks haridus või elukutse omandatud?
Naine ilma hariduse või elukutseta on naine ilma sõnaõiguseta. On imekspandav, kui paljud naised lääne kultuuriruumis elavad veel 21. sajandi hakul nn kodumajanduse rahadest – summast, mille mees neile igapäevaseks toimetulekuks annab. Liiga paljud naised saavad väga varakult lapsed ning ohverdavad ennast abielule, lastekasvatamisele ja majapidamistöödele...
...ning hiljem süüdistavad meest ja lapsi, et nende enda elu on jäänud elamata?
Täpselt! Enamik neist pole eluga rahul – nad panevad lapse teleka ette istuma, annavad talle võileiva pihku ning muutuvad ise päev-päevalt üha närvilisemaks, sest selline elu ei tee neid õnnelikuks. Kui lapsed ühel päeval suureks kasvavad ja kodutööd otsa saavad, siis kukub koduperenaise identiteet kokku.
Niisiis rajatakse abielud sageli valedele alustele?
Peamine häda on selles, et enamik abielusid on ebavõrdsed. Otsitakse kas endast madalamal positsioonil olevat või, vastupidi, millegi poolest paremat partnerit. Sõltuvalt sellest, kas inimene tahab kontrollida või olla kontrollitav.
Kuidas seda loogiliselt seletada? Miks inimesed ei püüa leida võrdväärset partnerit?
Võrdväärsus suhtes on isegi tänapäeval paljudele hirmutav. Hirm kontrolli kaotada on suur.
Naiste ja meeste võrdväärsus partnerlussuhetes – usute te sellesse?
Täielikult! Ma mitte ainult ei usu meeste ja naiste võrdväärsuse vajalikkusesse suhetes, vaid olen veendunud, et sama peaks kehtima ka kõigi inimeste omavahelises suhtluses. Võrdsus.
Milles väljendub võrdsus partnerlussuhte puhul? Samaväärne töötasu, ametipositsioon, üheskoos kodutööde tegemine?
Minu jaoks tähendab võrdsus seda, et kõik annavad oma võimete kohaselt ning võtavad oma vajaduste kohaselt. Partnerlussuhte mõlemad osapooled peaksid realiseerima enda võimeid maksimaalselt ja kumbki ei tohiks teineteise eneseteostust takistada.

Kui mängu tulevad lapsed...
Vanematel on aina vähem aega oma laste jaoks. Vähemalt Eestis tundub see nii olevat. Kas sama suundumust on märgata ka mujal maailmas?
Tänu tehnoloogia arengule ja industrialiseerimisele vajame aina vähem töökäsi ning vaba aega ja vabu inimesi tekib juurde. Töötus kasvab. Riigi seisukohast on aga töötus negatiivne märk. Koduperenaised ei kuulu töötute hulka, nii et nemad pole riigi jaoks probleem, olgu nad siis õnnelikud või õnnetud, saagu oma lastega hakkama või ei. Meie üritame tõestada, et ema, kes ei pühenda lapsele kvaliteetaega ega suuda talle luua ea­kohast arengukeskkonda, aitab kaasa tulevaste riskigruppi kuuluvate inimeste tekkele.
Päevad läbi kodus istumine ning samaaegselt majapidamistööde ja kõige muu tegemine pole kvaliteetaeg lastega. Palju väärtuslikum on õhtune tund või kaks, mille töölt tulnud vanem veedab oma järeltulijatega, istudes nende juurde põrandale, vaadates neile silma ja tundes siirast huvi nende päevasündmuste vastu.
Nii et kvaliteetaeg on siis oluline mõõdupuu, millega hinnata lapse ja vanema suhet?
Jah. Osa naisi tahab jääda koduseks, et veeta rohkem aega koos lastega. Me tegime Inglismaal uuringu, võrdlemaks koduse ja töötava ema ajakasutust. Valisime 10 kodust ja 10 töötavat ema ning perede loal viisime kodudes läbi vaatluse. Tulemused olid jahmatama panevad. Kodused emad on küll füüsiliselt rohkem aega oma järeltulijatega koos, aga me ei tohiks pidada kvaliteetajaks seda, kui ema riidleb lapsega diivanil hüppamise ja muu sarnase pärast. Kokkuvõte näitas, et inglise töötavad emad veedavad lastega sisukamalt aega.
Mis on armastus? Mis seda tunnet kirjeldab?
Kui sa tunned kellestki puudust ja seda on raske taluda. Armastus on see, kui partnerlussuhtes ei pea teesklema, sa saad olla sina ise ning paariline austab sind sellisena, nagu oled. See ei tähenda, et iseenda ja suhtega ei peaks tööd tegema, vaid seda, et iga hinna eest ei üritata partnerit ümber kasvatada. Tingimusteta armastuse tunnusjooneks on ka see, et saadakse aru: lahkhelid paarisuhtes on loomulikud ning kogu aeg ei pea teisega 100% nõus olema. Pidev nõustumine ja oma arvamuse mahasurumine viib identiteedi kaotuseni.
Mida inimesed lähedussuhtes kõige enam kardavad?
Hülgamist, suhte lõppu. Hirm saada hüljatud võib olla nii suur, et ei lasta lähedussuhtel tekkidagi; sagedamini juhtub seda siis, kui eelnevalt on olnud halbu kogemusi. Vältides intiimsust, kaob ka kartus saada mahajäetud. Lähisuhe nõuab julgust tunnistada, et mul on hirm. Samuti nõuab see enesekindlust, et vaadata näkku oma ebakindlusele. Kui need takistused on ületatud, saab hõlpsamini edasi liikuda.


MILLE POOLEST ERINEB JURE BIECHONSKI MEETOD TEISTEST TERAAPIAVORMIDEST?
Kommenteerib seminaril osalenud Alar Tamming (hariduselt psühholoog, AS Tavid nõukogu esimees):
“ Teraapiavorme võib jagada kaheks – argiteadvuse tasandil või muutunud teadvuse seisundis toimuv teraapia. Esimese alla kuuluvad kognitiiv-käitumuslik teraapia, paariteraapia, psühhoanalüütiline teraapia. Teise alla Biechonski poolt läbiviidav transaktsiooniline hüpnoteraapia, holotroopiline hingamine, holistiline teraapia. Erinevus seisneb selles, et argiteadvusel põhineva teraapia puhul kasutab inimene rohkem oma vasakut ajupoolkera, mõtlemist ja analüüsi.
Muutunud teadvuseseisundites toimuvatel teraapiatel kasutatakse aju paremat poolkera ning limbilist süsteemi, mis tegeleb pildilise informatsiooni ja tunnetega. Muutusi üritatakse sisse viia kujundite ja piltide kaudu.
Probleemid on tihti alguse saanud lapseeas, mil inimese verbaalsed oskused on puudulikud. Seda enam on nende lahendamisel Biechonski hüpnoteraapia õigustatud ja tõhus.”
http://www.perekodu.ee/index.aw/section=53711

SACH Tallinn ütles ...

Tere, Katrin!
Mon, 29 Aug 2005 21:19:10


Arvasin, et võiksime pisut listiväliselt suhelda. Kõigepealt kompenseeriksin selle puudujäägi, mida Sa palusid, THA lähtuvalt isiklikust ja professionaalsest aspektist.

Olen päris pikalt arutlenud selle üle, mis põhjustas minu huvi Jure meetodi vastu.

Arutelu (sündmus, lugu, meenutus, läbielatud hetk kursuselt vm tähelepanuvääne asi):

Esmalt ei osanud ma sellelt seminarilt eriti midagi oodata ja ka hüpnoos oli minu jaoks uus väljakutse, mida ma olen seni vältinud.
Aga selgus, et tegemist on hoopiski kujutluspiltide loomisega. See on mulle südamelähedane ja seetõttu seda teraapias kasutama hakata väga suur lahendus edaspidisele tööle.

Isiklikust aspektist lähtuvalt olen niisiis saanud kinnitust, et oma kujutluspiltidega on võimalik töötada ja saada veelgi enam impulsse edasiseks maailma avardamiseks.
Tänu loovusele, olen suutnud elus päris palju leida ja osalenud kõiksugustel huvitavatel ning empaatiliselt mõjuvatel koolitustel, üritustel, seminaridel, kursustel jne.
Loomulikult olen kohanud ka loovaid isiksusi, kellele on võõras negatiivsete emotsioonide laialipuistamine või siis kaose tekitamine. Lähedasel uurimisel selgub, et maailmavaateliselt oleme sarnased ja ehk on see siis peegeldus, mida ma näen... ja see on hea, kas tead.
Olen niisiis jõudnud arusaamisele, mida aeg edasi, seda enam, et maailm peegeldab mulle, milline ma olen ja ehk siis ka mina ise. Tihti võib kohtuda ka selliste inimestega, kes peegeldavad küll, aga midagi, mida ma ei mõista- hoopis muud, siis on põhjust ennast kontrollida ja kõik asetub oma kohtadele.

Peegeldustega ongi lood kummalised, et ka ise saab oma tegudele reflekteerida, mis on hästi õpetlik ja muljetavaldav.

Reflectio: Kui ma loen neid eelnevalt kirjutatud ridu, siis mulle meenub, millal ma esimest korda teadlikult reflekteerisin mind ümbtitsevatele inimestele. See oli pea 29 aastat tagasi, mu tütar oli ca 1,5 kuune ja ta puhkas vankris, mis oli õues akna all . Kiiruga toimetasin toas oma piimatilkuvate rindadega kui kuulsin teda väljas tihkumas...
Tormasin majast välja ja teda kiigutasid mulle tundmatud mees ja naine. Mind haaras paanika. Nagu hiljem selgus, elas see abielupaar meie majas juba 3-4 aastat, aga ma polnud neid kordagi märganud. Nad hakkasid minuga rahulikult vestlema ja minu paanilisus hajus ning ma muutusin nn emalõvist täiest normaalseks inimeseks, me vestlesime edaspidi igal kohtumisel ja oleme suured sõbrad siiamaani...
Niisugune lugu siis.

Kirjeldus:
Professionaalsest küljest lähenedes, olen enda jaoks paika pannud teatud prioriteedid ja esimeseks, mis mulle koheselt meenub, on fenomeni loomine.
Mulle meeldib endale eduelamus, arvatavasti meeldib see ka teistele inimestele. Seda enam, kui ma puutun kokku noorte, alles kujunemisjärgus olevate inimestega.
Nagu Jure on meile näidanud, sünnib fenomen iga teraapiaseansi ajal. Tegelikult ei juhtu mitte midagi üleloomulikke, sest inimene ise võtab endale oma mured ja rõõmud, sõnastab need ja jätab vastupanuta enda seljataha. Sest sõnastades, on ta teinud tähtsa valiku, tunded saavad värvi, kuju, tiheduse, struktuuri, näo, iseloomu, soolisuse ning palju muidki kujuneid.
Kui psühhosomaatika ilmingud on tingitud väljaütlemata tunnetest, siis sõna paneb kõik oma kohtadele ning kaotab aja jooksul kogu teravuse.
See annab jõudu, et edasi töötada ja elada õnne nimel.
Reflection:
Eelnevalt kirjutatud ridu lugedes, tundub mulle, et teadvustan enda jaoks mulle olulised seiga ning see annab mulle järjekordselt põhjust süüvida loovuse sügavatesse tõdedesse ning otsida veel enam õnne siin maailmas.

Kallis Katrin.
Olen mõelnud, et oleks väga tore, kui Jure läbiks ka selliseid teemasid nagu neurolingvistika --> minu järgmine armatus ja vabastava hingamise, see on minu jaoks täiesti uus ja tundmatu ala (?)...

Lõpetan selleks korraks ja ootan ka Sinult tagasisidet Sinu tunnetele ja mõtetele isiklikust ja professionaalsest aspektist lähtuvalt.

Seniks kalli- kalli, Lia

Kohtume esmaspäeval, eks.

June 20, 2007 11:30 PM


SACH Tallinn said...
Nimi E-post Telefon
Aili Tamming ailitamming@hotmail.com 55670442
Aive Hirs aivehirs@hot.ee
555 43 740
Heli Käspri helimartha.gabriel@gmail.com 5255658
Lia Murs lia.murs@mail.ee
5534410
Kairit Lillepärg kairit@print.ee 5667 5669
Katrin Eimla eimla@yahoo.com
56632777
Margus Kaasik marguskaasik1@hot.ee 53965165

Moonika Pannal mooni_ka@hotmail.com 55679791
Ove Pärn kylmleek@hot.ee 55652526
Sandra Meigas sandra.meigas@mail.ee
5182812

June 20, 2007 11:34 PM


SACH Tallinn said...
Kairit Lilleberg

Suhteprobleemid on igal pool ühesugused, kinnitab inglise psühholoog Jure Biechonski oma 25aastase rahvusvahelise terapeudikogemuse põhjal.


Jure Biechonski elulugu on kirju: ta on olnud õpetaja ja näitleja, õppinud erinevaid teraapiaid ning töötanud viimased 25 aastat terapeudina. Seminare ja loenguid peab Biechonski 20 riigis üle maailma. Ta on loonud oma koolkonna, nn transaktsioonilise hüpnoteraapia.
Transaktsiooniline hüpnoanalüüs on hüpnootilise seisundi terapeutiline kasu­ta­mine selleks, et inimene eemalduks tavateadvusest. Tekkinud vaimsel tasandil liigutakse seisundini, milles saab tund­ma õppida minevikus toimunud sündmusi, neid mõista ja olevikuprobleemidega seostada.

Jure Biechonski märtsikuisel seminaril Tallinnas võis ligi paarkümmend osalejat kogeda rännakut lapsepõlve ja selle retke ravivat toimet.
Tema vahetu suhtlemine ja seminari põnev ülesehitus ei lasknud ka ajakirjanikul vaikselt nurgas märkmeid teha. Eestlastele muidu nii omast pelgust avaliku esinemise ja tunnete-mõtete jagamise ees seminaril tunda ei olnud. Küllap lõi soodsa pinnase Biechonski siiras suhtlemine kõigi osavõtjatega.

Kuidas teile tundub – kas suudate aidata inimesi, kes teie seminaridel käivad?
Aidata saab ainult neid, kes seda ise soovivad. Minu klientide haigused ja hädad on kõik psühhosomaatilist laadi. Nende põhjust ei tule otsida füsioloogiast, vaid psüühikast.
Eelmine kord, kui ma Eestis käisin, tuli minu ukse taha mees, kes küsis: “Kas teie olete tervendaja?” Ta tahtis, et mina teda raviksin, teeksin kogu töö tema eest ära. Ma vastasin, et ma ei ole tervendaja, mina ei käi vee peal. Selles mõttes ei aita ma kedagi – saan pakkuda ainult võimalusi ja valikuid oma elu muutmiseks. Minu töö olemuseks on aidata inimestel leida side enda sees olevate sisemiste jõududega.
Kas eestlastel on raskem oma sisemise minani jõuda kui muu maailma inimestel?
See on üle maailma ühtemoodi. Inimesed otsivad õigeid vastuseid väljastpoolt. Nad lülitavad sisse arvuti ja otsivad internetist, kuulavad raadiot, vaatavad telekat, aga oma sisemusse süüvida ei oska ega julge.
Veelgi raskem on otsuste langetamisega. Ka see jäetakse teiste hooleks.
...et hiljem saaks teisi oma hädades ja õnnetustes süüdistada?
Inimesed ei taha võtta vastutust.
Vastutuse kartmine on ilmselt ka üks suuremaid probleeme lähisuhetes?
Täpselt! Siin hakatakse teineteist süüdistama. Lõhutakse suhe ära ning leitakse uus inimene, kellega läheb samamoodi. Alateadvuses otsitakse kogu aeg sama tüüpi partnerit, sest meie loomuses on vajadus tuttava ja turvalise järele.
Kas suhteprobleemid on igal pool ühesugused või erinevad eestlased mingis mõttes teistest?
Probleemid on igal pool ühesugused. Küsimus on vaid selles, kuidas jõuda probleemini. Näiteks venelased jutustavad teraapia käigus pika loo ja sa pead selle ära kuulama, muidu ei saa kunagi jälile inimest vaevavale murele. Eestlastele on aga probleem justkui otsaette kirjutatud. Selles mõttes on eestlased erinevad.

Abielust
Miks inimesed abielluvad?
Ma ei tea. Muide, see on mu lemmikvastus, sest see on punkt, kust vastuste otsimine ja sisemine rännak algab. Mul puudub vastus sellele, miks inimesed abielluvad.
Küsite te kunagi inimestelt, kes teie juurde abi saama tulevad, miks nad abiellusid?
Ikka küsin, aga vastuseks on harilikult mõni laialt levinud klišee: “Olime armunud”, “See tundus õige samm olevat”, “Naine jäi lapseootele”, “See on ilus tava” jne.
Indias on abielud vanemate poolt korraldatud, lääne kultuuris sellist traditsiooni pole. Samas, mõnes mõttes pole vahet. Kui lääne inimene jõuab teatud vanusesse, siis hakkavad sugulased-tuttavad talt aru pärima, millal pulma saab. See on samasugune noore inimese eest valikute tegemine.
Abielust otsitakse turvalisust ja kestvust. Nii juhtub vahel, et lõpetatakse oma tunderikas ja kirglik suhe, kuna arvatakse, et pikaajaline ühendus ei saa tugineda emotsioonidele. Inimene üritab leida stabiilset partnerit enda kõrvale. Mõneti on see mõistlik, sest selline on ühiskondlik norm ning inimestele on oluline, et nende abielu/suhe oleks sotsiaalselt aktsepteeritav.
Mina pean seda aga “valeturvalisuseks”. Vaadake, kui palju lahutatakse abielusid! Kultuuride erinevusest rääkides – Hiinas näiteks ei peeta heaks tooniks abielluda enne 30aastaseks saamist.
Tõesti? Miks 30?
Naiselt oodatakse enne abiellumist ülikoolihariduse omandamist, sageli isegi mitme teaduskraadi saamist. Seejärel elukutse valikut, mitmeaastast töökogemust ja karjääriredelil liikumist. Alles siis hakatakse mõtlema pere loomisele, mis on minu arvates väga vastutustundlik ning mõistlik elumudel.
Teie soovitate siis pere loomisega oodata, kuniks haridus või elukutse omandatud?
Naine ilma hariduse või elukutseta on naine ilma sõnaõiguseta. On imekspandav, kui paljud naised lääne kultuuriruumis elavad veel 21. sajandi hakul nn kodumajanduse rahadest – summast, mille mees neile igapäevaseks toimetulekuks annab. Liiga paljud naised saavad väga varakult lapsed ning ohverdavad ennast abielule, lastekasvatamisele ja majapidamistöödele...
...ning hiljem süüdistavad meest ja lapsi, et nende enda elu on jäänud elamata?
Täpselt! Enamik neist pole eluga rahul – nad panevad lapse teleka ette istuma, annavad talle võileiva pihku ning muutuvad ise päev-päevalt üha närvilisemaks, sest selline elu ei tee neid õnnelikuks. Kui lapsed ühel päeval suureks kasvavad ja kodutööd otsa saavad, siis kukub koduperenaise identiteet kokku.
Niisiis rajatakse abielud sageli valedele alustele?
Peamine häda on selles, et enamik abielusid on ebavõrdsed. Otsitakse kas endast madalamal positsioonil olevat või, vastupidi, millegi poolest paremat partnerit. Sõltuvalt sellest, kas inimene tahab kontrollida või olla kontrollitav.
Kuidas seda loogiliselt seletada? Miks inimesed ei püüa leida võrdväärset partnerit?
Võrdväärsus suhtes on isegi tänapäeval paljudele hirmutav. Hirm kontrolli kaotada on suur.
Naiste ja meeste võrdväärsus partnerlussuhetes – usute te sellesse?
Täielikult! Ma mitte ainult ei usu meeste ja naiste võrdväärsuse vajalikkusesse suhetes, vaid olen veendunud, et sama peaks kehtima ka kõigi inimeste omavahelises suhtluses. Võrdsus.
Milles väljendub võrdsus partnerlussuhte puhul? Samaväärne töötasu, ametipositsioon, üheskoos kodutööde tegemine?
Minu jaoks tähendab võrdsus seda, et kõik annavad oma võimete kohaselt ning võtavad oma vajaduste kohaselt. Partnerlussuhte mõlemad osapooled peaksid realiseerima enda võimeid maksimaalselt ja kumbki ei tohiks teineteise eneseteostust takistada.

Kui mängu tulevad lapsed...
Vanematel on aina vähem aega oma laste jaoks. Vähemalt Eestis tundub see nii olevat. Kas sama suundumust on märgata ka mujal maailmas?
Tänu tehnoloogia arengule ja industrialiseerimisele vajame aina vähem töökäsi ning vaba aega ja vabu inimesi tekib juurde. Töötus kasvab. Riigi seisukohast on aga töötus negatiivne märk. Koduperenaised ei kuulu töötute hulka, nii et nemad pole riigi jaoks probleem, olgu nad siis õnnelikud või õnnetud, saagu oma lastega hakkama või ei. Meie üritame tõestada, et ema, kes ei pühenda lapsele kvaliteetaega ega suuda talle luua ea­kohast arengukeskkonda, aitab kaasa tulevaste riskigruppi kuuluvate inimeste tekkele.
Päevad läbi kodus istumine ning samaaegselt majapidamistööde ja kõige muu tegemine pole kvaliteetaeg lastega. Palju väärtuslikum on õhtune tund või kaks, mille töölt tulnud vanem veedab oma järeltulijatega, istudes nende juurde põrandale, vaadates neile silma ja tundes siirast huvi nende päevasündmuste vastu.
Nii et kvaliteetaeg on siis oluline mõõdupuu, millega hinnata lapse ja vanema suhet?
Jah. Osa naisi tahab jääda koduseks, et veeta rohkem aega koos lastega. Me tegime Inglismaal uuringu, võrdlemaks koduse ja töötava ema ajakasutust. Valisime 10 kodust ja 10 töötavat ema ning perede loal viisime kodudes läbi vaatluse. Tulemused olid jahmatama panevad. Kodused emad on küll füüsiliselt rohkem aega oma järeltulijatega koos, aga me ei tohiks pidada kvaliteetajaks seda, kui ema riidleb lapsega diivanil hüppamise ja muu sarnase pärast. Kokkuvõte näitas, et inglise töötavad emad veedavad lastega sisukamalt aega.
Mis on armastus? Mis seda tunnet kirjeldab?
Kui sa tunned kellestki puudust ja seda on raske taluda. Armastus on see, kui partnerlussuhtes ei pea teesklema, sa saad olla sina ise ning paariline austab sind sellisena, nagu oled. See ei tähenda, et iseenda ja suhtega ei peaks tööd tegema, vaid seda, et iga hinna eest ei üritata partnerit ümber kasvatada. Tingimusteta armastuse tunnusjooneks on ka see, et saadakse aru: lahkhelid paarisuhtes on loomulikud ning kogu aeg ei pea teisega 100% nõus olema. Pidev nõustumine ja oma arvamuse mahasurumine viib identiteedi kaotuseni.
Mida inimesed lähedussuhtes kõige enam kardavad?
Hülgamist, suhte lõppu. Hirm saada hüljatud võib olla nii suur, et ei lasta lähedussuhtel tekkidagi; sagedamini juhtub seda siis, kui eelnevalt on olnud halbu kogemusi. Vältides intiimsust, kaob ka kartus saada mahajäetud. Lähisuhe nõuab julgust tunnistada, et mul on hirm. Samuti nõuab see enesekindlust, et vaadata näkku oma ebakindlusele. Kui need takistused on ületatud, saab hõlpsamini edasi liikuda.


MILLE POOLEST ERINEB JURE BIECHONSKI MEETOD TEISTEST TERAAPIAVORMIDEST?
Kommenteerib seminaril osalenud Alar Tamming (hariduselt psühholoog, AS Tavid nõukogu esimees):
“ Teraapiavorme võib jagada kaheks – argiteadvuse tasandil või muutunud teadvuse seisundis toimuv teraapia. Esimese alla kuuluvad kognitiiv-käitumuslik teraapia, paariteraapia, psühhoanalüütiline teraapia. Teise alla Biechonski poolt läbiviidav transaktsiooniline hüpnoteraapia, holotroopiline hingamine, holistiline teraapia. Erinevus seisneb selles, et argiteadvusel põhineva teraapia puhul kasutab inimene rohkem oma vasakut ajupoolkera, mõtlemist ja analüüsi.
Muutunud teadvuseseisundites toimuvatel teraapiatel kasutatakse aju paremat poolkera ning limbilist süsteemi, mis tegeleb pildilise informatsiooni ja tunnetega. Muutusi üritatakse sisse viia kujundite ja piltide kaudu.
Probleemid on tihti alguse saanud lapseeas, mil inimese verbaalsed oskused on puudulikud. Seda enam on nende lahendamisel Biechonski hüpnoteraapia õigustatud ja tõhus.”
http://www.perekodu.ee/index.aw/section=53711

June 20, 2007 11:36 PM